Sõprus kui selline mehe ja naise vahel on mulle ammu huvi pakkunud. Kas see on olemas?
Osad naistekad väidavad, et on, kuigi samas keegi pole pakkunud ühtgi tõeliselt vettpidavat näidet.
Sõprus saab vist ainult siis olla, kui üks osapooltest ei taha midagi, ei tunne keemiat ja siis pakub sõprust, sest lahti lasta ka ei raatsi....
Kuigi jah mul endal on vist ka sõber, sest lihtsalt teisiti ma ei oska seda nimetada.
Jaa see on olnud vist ka veitsa egoistlik sõprus minu poolt, sest alati kui ma olen endaga kimpus või asjadega enda ümber, tahaks et ta oleks minu päralt, jätaks kõik muu...
Ka sõbraga on nii hea vahest maailmaasju arutada+ muidugi meeste teema..:), sest tema oskab nõu anda ja proovib aidata ja kuna ta on mees, siis järelikult ta ise ka ju teab kuidas selles olukorras mees käitub ja mida mõtleb.
Ja kunagi ei ole ma eriti pead vaevanud, mis sõber sellest vastu saab, nii öelda käe hoidmise eest, mis talle pinget pakub..suhtlus-erinevad maailmad-veel midagi...
teisipäev, november 07, 2006
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
Mina ka ei usu sõprusesse mehe ja naise vahel. Ainult siis, kui midagi on juba ära toimunud ja laiali mindud, kuid head suhted (ilma kireta) säilinud. Sest seni kuni pole kepitud, ei saa siirast sõprust olla - ikka üks pooltest tahaks seda. Kui aga tehtud ja suhted säilivad, siis võib küll õnnestuda... Nt võin tuua mind ja mu eksabikaasat - suurepärased sõbrad ja mitte mingisugust seksuaalset huvi kummagi poolt. Mõlemal omad suhted ja õnnelikud.
Küll aga on siis tõesti egoismiga tegu kui kasutada kedagi emotsionaalselt ära, talle midagi vastu andmata. Kuid kas oled kindel et ei anna midagi? Ehk on vajadused vaid erinevad... Ja lisaks - mis on mõistlikus egoismis halba? See aitab pigem ellu jääda... Sest endast kõike andes tallatakse nagunii jalge alla. Pigem olla veidike egoistlik (mitte üle laipade) ja sellega imetlust ära teenida...
Postita kommentaar