ammuunustatud vana

Pole ammu teinud sissekandeid, peaaegu pool aastat või nii. Aga üks parimaid sõbrantse on mind ikka utsitanud, et kirjuta. No nüüd ma olen siis end lasknud mõjutada.

Blogitamise vajalikkuse kohapealt, see ikka päris hea asi, nt üks markantsem asi on see, et üks minu eelnevatest kirjutisest on igaveseks talletatud käsiraamatu kaante vahele, see on tase:))

Kus olen siis olnud ja mida teinud. Aasta alguses mässasin ju korteriga, lõpuks sai n.ö pool valmis, et kannatab juba külalisi kutsuda ja küllakutsumistega ma ei koonerda, kas või nt eilegi, kutsusin ema suurel jubileumil endale ka külalisi, loomulikult väikse tagamõttega:))

Märtsi alguses külastasin üht moeshowd, kuhu mina nn inimene tänavalt ka pääsesin, no sel õhtul olin ma muidugi nii öelda tagarea VIP, e siis esirea VIPid olid esimestel toolidel. No ei ole enne seda nii lähedalt näinud, kus eesti staarid ja staarikesed sõna otseses mõttes lunisid fotograafe, et pliiz, pliiz pildista mind!
Meie kuulsaid klantsajakirju vaadates, tekib ju alati tunne, et kus nad aga alles vatravad ja samas oskavad pildile jääda nii imekenad. Aga pooled neist piltidest on lihtsalt lavastus, et shalla-la me nüüd suhtleme, aga tegelt on see lihtsalt üks poos piltnikele, kui pilt tehtud, on esimese asjana seegi meelest läinud, kellega just parjasti nn suheldi ja mis teemal...
Selles maailmas tundub olevat nii palju võltsi ja hetke poosi, niiet see viis mõttel, kus mul on ikka vedanud, et mul on häid sõpru. Me küll ei kiisuta üksteisega avalikult ega te neid kalli-kalli kallistusi, aga minu sõbrannad on alati olemas ja kui on mõni õnnelik hetk või tahaks natsa lohutust, siis leidub alati mõni neist, kes on olemas ja kellega saad seda hetkeemotsooni jagada, olenemata sellest, kus maailma otsas keegi ka parjasti on, niiet õige on see, et sõprus on kalleim aare.