Tartus käigud. I osa

Niisiis olen ka jälle sattunud arvuti taha,et võiks rõõmsalt miskit kribada. Eelmise nädala Tartus käikudest näiteks.
Tartusse oli vaja koolitusele minna ja siis tuleb ju meeldiv kasulikuga ühendada. Et kokkusaamine mehega, kes mulle väga palju tähendab.

Peale tööd sai siis bussi peale mindud, no ei ole veel autot ei ole...endiselt pean nautima bussimõnusid, aga omamoodi hea ka ju see, saab ometi lõpuks lugeda ajakirju. Sest pean tunnistama, et kuidagi ei jõua isegi enam ajakirju lugeda: ostan, sirvin, vaatan pilte ja rohkemaks ei ole suuteline, aga nüüd edasi-tagasi bussireisiga sai ajakiri läbi töödeldud.

Edukale kohale jõudmisele, järgnes kosutav õhtusöök Itaalia köögis, kuna sõbrants teatas, et seal saab häid sööke ja jooke-nii see info levib nagu kulutuli. Ja nii ma siis oma kaaslasega sinna poole sammud seadsingi, õigemini me oleme seal juba kaks korda käinud.. niiet juba oleks nagu "meie koht".
Peale keha kinnitust, promeneerisime Supilinna tänaval....impärane koht. Enne olin sellest lihtsalt kuulunud, aga ettekujutust ei olnud, aga see mis avanes, kõik need lõhnad, emotsioonid, kuskil grilliti, kuskil keegi mängis klaverit, vastu tulid lapsed, kes olid juba ujumast tulnud, keegi rullitas ja tema järgi otse kui hiilides veeres kiirabiauto, et kohe juhul kui rullitaja peaks kukkuma, saaks arstionud ja tädid appi tormata. Täiesti teine maailm, ja need majad sel tänaval kõigil oma lugu ja elu!
Muideks sel tänaval on ka kodumajutus, selle tahaks küll huvi pärast ära proovida.
Edasi jõe poole minnes, võis kuulda vesikuppude vahelt konnade krooksumist ja väljas oli nii mõnusalt soe. Jõe lähedus tekitab minus sellise tõelise lapsepõlveigatsuse, kus tundide kaupa võisin istuda jõe kaldal ja vaadata vee liikumist või siis rühmata koos koera või sõbranna K-ga keset vett.
Mööda jõe kallast oli edasi minnes, kätt teise peos hoides, tekkis sellinne vajadus või tahtmine või tunne, et see hetk püsiks kauem kui vaid viivu. Kahju oli ka, et fotokat ei olnud oleks selle hetke saanud enda jaoks jäädvustada pildi kujul.

Lõpuks kas siis toidust või promeneerimiest oli selline janu ja vedelikupuudus tekkinud, et bensukas oli tõeline elupäästja, kus sai vett manustatud, et siis juba kiiremal sammul jõuda peatuspaika.

Teise päeva hommikul suutsin end vaid kiruda, et miks ma polnud arvestanud sellega, et käes on suvi ja koolitusel viksilt ja viisakalt riides olles pidin taluma sellist kuumust, aga seeeest kasul oli koolitusest vähemalt.