neelan sipsiku sööda alla

ja võtan raamatu, mis esimesena kätte juhtub.

" Aasta ei alga jaanuarikuuga. Iga prantslane teab seda. Üksnes inglis keelt rääkivad äbarikud arvavad, et aasta algab jaanuaris. Tegelikult algab aasta septembri esimesel esmaspäeval. Just siis asuvad pariislased pärast kuudepikkust puhkust taas oma töölaua taha ja hakkavad kavandama, kuhu novembri keskel koolivaheajaks minna."

" Vaadake merde´i tuleb ette ja see võib isegi õnne tuua. Niikaua kui keegi teine selles kakerdub."

" Põsk kiirelt vastu põske ja Ciao. Isegi mitte " Au revoir". Ma ei heitunud talle seda ette. Kuidas võikski üks endast lugupidav pariisitar himustada meest, kelle ainus kõneaine käsitleb koerte taguotsa?"

Raamat; Stephen Clarke. " Aasta Pariisis e. MERDE"

Ma pean lisama, et üleaegade super raamat, kus ma naersin pisarateni. Väga lahe inglise huumor ja otsekohene ja kaasaegne teos.
Kohustuslik kirjandus neile, kes on minemas Pariisi:)