Mul tuli tuju jälle miskist elutähtsast kirjutada ja just nimelt Kirest.
Kõige paremini mis minu meelest Kirge iseloomustab on pühendumus, andumus, iharus,eneseunustus,tulisus jne. Kõike seda ma olen tundnud ja tunnen, kui on tegemist Kirega.
Kirg vallutab mu meeled alati 100 protsenti, mitte killukestki vähem.
Ma miski pärast ei usu, et Kirge võib tunda kaugelt, eemalt, ilma vahetu otsese puutumuseta- nägemata, kaisutamata, kuulmata, maitsmata. See ei ole Kirg, see on mu meelest fantaasia, pettekujutlem Kirest, samas ka kartus Kire hukutavast jõust ja hirm iseenda kaotusest selles lainemöllus.
teisipäev, oktoober 16, 2007
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
Mina usun et saab distantsilt tunda. Hullult.
Aga seda vaid siis, kui varem ollakse kohtunud ja kõhtu jääb see hull keemia pööritama. Siis võib olla vahemaa mis iganes ja aeg misiganes, kirg jääb. Oleneb ka inimesest muidugi. Ja siis võib juhtuda see, et kui taaskohtutakse, on ootused liiga laes ja kõik kipub ebaõnnestuma.
Postita kommentaar