Järjekordne Tartu vallutamine-mina kaotasin

Ammu oli planeeritud Tartusse minek. e siis jälle koolituse raames. Tõmbasin planeeritud koolituse 3-lt päevalt 2-le, bronnis hotelli, hoolimata teiste arvamusest, et see hotell on jube. Ma ei suutnud seda uskuda, nii udupeenes kohas Tartu vanalinnas ja siis järsku õudne.
Aga teinekord peaks ikka arvestama teiste arvamusega. Alustame algusest, lift oli selline vanaaegne, teed lahti ja astud sisse, ja kui lift on üles jõudnud siis lihtsalt lükkad uksed ise samuti lahti, natsa õõvastav mu meelest.
Jõudsin mina viiendale ja siis algas laburünt saja uksega, mis olid kõik kuidagi ükseteise järele lükitud. Võti mis anti koos võtmehoidjaga, kaalus 2 kg vähemalt, niiet mingit isu ei tekkinudki seda kottis mööda linna kaasa vedada. Aga võibolla ongi see asja mõte, kes teab. Tegemist oli siis katsukambritoaga, ja nagu ka hotelli kodukal lubati, siis vaatega pargile. Ja vaade ka oli pargile, kuid nägin mina kikivarvule tõustes siis pargi puude latvu, aga ikka vaade pargile ju...
Tuba oli külm ja tõeliselt pisike, niiet kel võib kergesti paanika tekkida väikses ruumis siis seda tuba küll ei soovitaks.
Lamp tilpnes lae küljes, hotellipidaja oli siiski juba ettenäglikult eemaldanud lamist pirni, et lühist ei tekiks...
Igatahes jube, jube...
No hommikusöögiga võis enam vähem rahule jääda, kuigi ei anna võrreldagi minu eelmise korra hotelli buffeega, kus pidin ennast ogaraks sööma, niiet R pidi mind taltsuma, et ma toiduga piiri peaks.

Ma olen juba nii tihe külaline Tartus, et kodune tunne tekkis, ei ole enam mingit võõristust.

Ja no Tartu on väike, kui suur on ikka tõenäosus et ma oma ülikoolis õpivat venda näen hommikul Tartu tänavail, aga just nii see oli, õigemini mina jäin temale vahele, kui selle udupeene hotelli ust sikutasin.

Aga Tartu ei ole midagi ilma R-ta. Kuidagi selline tühi tunne oli, üksi Toomemäel kõndides ja sügislehti sahistades. Söögi ostsin ka kaubamajast ja nii ma siis konutasin kitsukeses hotellitoas ja vaatasin eurospordi pealt ratsutamist,naine võitis ja tegi meestele pähe. Kuidagi pööraselt palju oli valgeid hobuseid, või sellised tähnilisi.
Aga kaubamajast sain eesti õunu! vat see oli küll ime, ma polegi see sügis eesti õuna saanud, no suve lõpul paari valget klaari sai näsitud see oli ka kõik. Üks lahke mammi aitas mul sobrada seal õunakastis ja valis mulle ilusmad ja suuremad välja, tore mammi oli.

Mõned targad mõtted siis ka koolitusest: Haamer pole viskerelv, vaid aksessuaar. Ja töökeskkonnas sa ei pea olema kuiv rabarber, vaid võid näitada ka emotsioone.
Siis selliste mõtteteradega naasesin koolituselt.