Ratsutamine-minu teine kirg

Hobustega on mul juba lapsepõlvest mingi eriline side olnud, kuigi ma pole seda endale nii kindlalt teadvustanud. Nt kas või see, et ema õpetas mulle kui ma olin kolmene luuletuse hobusest, mille pealkiri oligi "Vana valge hobune". Imelik, et siiamaani on need värssiread ikka meeles....-
"vana valge hobune seisab rannajoonel,
tahad, valge hobune sulle leiba toome
oma väikse sõsara sulle selga aitan.
Vana valge hobune tõstab kurvad silmad,
soojast sõnast ammugi on ta jäänud ilma."

Nüüd ma siiski vist natsa lühendasin, sest ikka kõik ei tule meelde.
Kuskil seitsmendas käisin nagu kõik väikesed tüdrukud ratsutamistrennis, aasta ja siis sinna see jäigi.
Paar korda oleme siiski sõbrannaga käinud eelnevatel aastatel aga siis sinna see ka jäi, kuni selle suveni, kus alates juunist olen tublilt ratsutamas käinud.

Selles on midagi, mis mind sinna kisub, see rahu ja samas kui ühte saamine loomaga, keda sa pead juhtima, et ta teeks seda mida sina tahad ja mitte vastupidi:)
R ja vanaisa on muidugi põhilised, kes mind nokivad, et millal ma võistlema hakkan, aga midagi võib ju teha ka nii,ilma et medelid kaelas ripuksid. Aga noh võib-olla on see ikka selline mehelik lähenemine, et peab võistlema, nagu muidu ei saakski kogu naudingut kätte.
Ja isegi imestan, et olen püsivaks jäänud, huvi ei olegi ära kustunud, isegi mitte peale oppi, kuigi jah siis värisesin kui haavaleht, kui pidin hobu selga ronima.
No samas nii tubli veel ei ole kui sõbrants, kellel üha koguneb seda varustust, aga mul ei miskit veel...